Vaimulik draama "Aabraham"

Gandersheimi Hrotsviti vaimulik draama "Aabraham" (X saj.)

Festivali projekt: Lavastaja Anne Maasik , peaosades Raivo Adlas, Eevald Aavik, Miina Laanesaar, Anu Ander; kaastegevad "Festivitas Artium. Schola " muusikud ja üliõpilased.

Gandersheimi Hrotsviti nimi ei pruugi eestlasele midagi ütelda, kui ta pole just filoloog või keskaja-huviline. Selle üle tuhande aasta tagasi (u 935–972) elanud vaga naise kirjatöid pole seni olnud võimalik eesti keeles lugeda. Laia lugejaskonda ei olnud Hrotsvitil arvatavasti ka eluajal, sest ta tööde ainsa teadaoleva käsikirja leidis humanist Conrad Celtes St. Emmerani kloostrist alles 1493 ja publitseeris 1501. 

Hrotsvit pärines saksi aadlist ning elas Gandersheimi benediktiini nunnakloostris, kus ta kloostri abtissi Gerberga õhutusel pani ladina keeles kirja kloostri ajaloo (Primordia coenobii Gandeshemensis) ning pikema ajaloolise keiser Otto vägitöid kirjeldava poeemi (Gesta Ottonis). Samuti on ta pannud heksameetritesse kaheksa pühakute-ainelist legendi (Vergiliuse ja Ovidiuse eeskujul) ning kirjutanud kuus näitemängu, mille saatesõnas ütleb ta järgmist: Leidub palju katoliiklasi, kes elegantsema väljendusviisi tõttu eelistavad kasulikele pühadele kirjadele tühiseid paganlikke raamatuid, ja seda tõsiasja ei saa me täielikult välja vabandada. On ka teisi, kes on kinni pühakirjas ja olgugi et muud paganlikku  põlgavad, siiski loevad sageli Terentiuse väljamõeldisi; sel ajal kui nad lõbu tunnevad ladusast keelepruugist, lasevad nad end jumalavallatute asjade teadasaamisest rüvetada. Seepärast mina, Gandersheimi Vali Hüüd, pole keeldunud teda jäljendamast kirjutades, kuna teised austavad lugedes;  mistõttu sellessamas kirjutamiszanris, milles retsiteeritakse hellikute naiste näotuid jõledusi, ülistatakse ka pühade neitsite kiiduväärt karskustegusid vastavalt minu ainesele.  /---/ 

Draamad on kirja pandud rütmistatud proosas, mille lausete erineva pikkusega mõttelised üksused väga sageli riimuvad, kusjuures riim võib olla ebapuhas ja vaevu tajutav. Tekst on läbi põimitud rohkete Vana ja Uue Testamendi tekstitsitaatide, parafraaside, kirikukeelsete väljendite, liturgiliste reministsentsidega jms. Lisaks antiigi mõjutustele on tuntav ka hilisemate poeetide (eelkõige Prudentius) ja prosaistide (Boethius, Beda, Alkuin jt ning kirikuisad) mõju. Draamad on algselt pealkirjastamata, varustatud Bütsantsi Aristophanese eeskujul väikese sisukokkuvõttega, hilisemal ajal on neid hakatud nimetama peategelase nime järgi: Gallicanus, Dulcitius, Calimachus, Abraham, Pafnutius, Sapientia. Kuus tükki sellepärast, et ära võtta Terentiuse kuue komöödia paganlikku mõju. Tinglikult võiks neid samuti komöödiateks nimetada, kuid mingil juhul ei naeruväärista Hrotsvit kristlikku maailma kuuluvat, vaid ilmaliku maailma pahesid, kasutades leidlikult situatsioonikoomikat. Tõenäoliselt neid komöödiaid keskajal ei mängitud, tegemist on ikkagi literaatidele mõeldud tekstidega. Sakslased peavad Hrotsvitist väga lugu kui esimesest saksa poetessist ja tänapäeval on teda edukalt lavastatud.

Anne Maasik

Anne Maasikul on 23-aastane teatri- ja lavastajakogemus, sellest 13 aastat «Vanemuises» näitlejana ning lavastuste muusikalise kujundajana. «Vanemuise»-perioodil on A. Maasik teinud kaks iseseisvat lauluõhtut ja olnud neli aastat stuudioõppejõud. Töötanud 10 aastat näitlejana Tartu Lasteteatris, kus on lavastanud etendusi nii lastele kui ka täiskasvanutele, peale selle neli lauluõhtut. Koostöös Rein Maraniga kujundanud eesti loodusfilmide muusikalist tausta. Eesti publik tunneb A. Maasikut kindlasti eelkõige omanäolise lauljana – tema loodud laule iseloomustab jäägitu süvenemine teksti ning väga tundlik, kuid samas väga jõuline esitus. Tema laulustiilis ühinevad põline soome-ugri regilaulupärand ja sügav loodusetunnetus. Paljud tema laulud on olnud aluseks etenduste muusikalisele kujundusele. A. Maasiku lauludest on ilmunud üks heliplaat ja kaks kassetti.

Meister Rumelant - rÃtÃttlilaulik Taani kuninga Ãiukonnas

Kuninglik (rüütellik) meelelahutus kuningas Erik Menvedi aegadest.

«See sündis Jutlandis, üleval põhjas… Ustavad taanlased, otsige võimalust kätte maksta oma kuninga eest, et võiksite seeläbi au ning kiituse ära teenida.» See kuningas on Erik Klipping, kes mõrvati julmalt 22. novembri  öösel 1286. aastal Finnerupi külas Jutlandis, ning käesolev tekst pärineb saksa rüütlilaulikult Rumelantilt, kellelt koos sõnade ja meloodiaga on säilinud kümme laulu. Nendest kolm laulu kirjeldavad dramaatilisi talveöösündmusi ning tõenäoliselt  lauldi  neid Nyborgi lossis 1287. aastal. Seega on tegemist haruldase näitega keskaegsel Taanimaal kõlanud muusikast. Sõnad on saksakeelsed, milles pole midagi iseäralikku, arvestades väga tihedaid sidemeid saksa ja taani õukondade ning aadlike vahel – nii nagu see oli tol ajal ka teistes Euroopa maades.

Kuid kes oli Rumelant? Erinevalt paljudest oma «kolleegidest» ei pärinenud ta aadliperekonnast, vaid kandis tiitlit Meister, mis tähendas professionaalset muusikut. Rumelanti kunstnikunimi, mis tähendab «maalt pääsenu», viitab talle kui rändmuusikule, ning laulutekstidest võib saada vihjeid tema rännakute kohta: Frankfurt Maini ääres, Schwerin, Mecklenburg, Pommerimaa ja – Nyborg. Rohkem me tema elust ei tea. Siiski on Manesse codex’is (u 1300) säilinud üks portree, kus teda kujutatakse enne hobuse selga hüppamist ühe aadlikuga hüvasti jätmas. Pilt selle kohal annab vihje Rumelanti igapäevaelust: naine ja kaks meest käest kinni õukonnatantsu tantsimas, neid saatmas flöödi- ja fiidlimängija. Kõrvuti tõsiste lauludega on see ilmekaimaks näiteks rändmuusiku mitmekülgsest elust ja kohustustest, mida näiteks Nyborgi lossi pidustusedki nõudsid: seal on keerukaid kompositsioone, mis ülistavad daamide ilu ning isandate üllust, aga ka moraali- ja propagandalaule, instrumentaalset virtuoossust ja hoogsaid tantsuviise.

ALBA kontserdil kõlavad lisaks Meister Rumelanti kaunitele lauludele hoogsad instrumentaalsed kompositsioonid, mis on põimitud tsitaatidega teistest selle ajastu lauludest ja luuletustest.

Alba

Ansambel Alba on asutatud seoses esimese Kopenhaageni vanamuusikafestivaliga 1992 ning hispaania kunsti näitusega samal aastal Louisianas - nii sündis taani professionaalne keskaja muusika ansambel.  Algusest peale on ALBA keskendunud keskaja muusika vahendamisele nii, et see võiks köita tänapäeva kuulajaid, nii, et see kõlaks kui elav kunst – mitte lihtsalt uudishimu rahuldamiseks ajaloo vastu. Uurides olemasolevaid algallikaid nii kirjandusest kui kunstist ning õppides elavatest muusikatraditsioonidest, mille juured ulatuvad keskaja muusikasse, on ALBA otsinud eelkõige emotsiooni ajatut seisundit, mis hoolimata muusika ja instrumentide iseärasustest elab muusikas läbi aegade. Seejärel sünnib muusika, mis on kombinatsioon autentsusest ja isikupärasest väljendusest. 

Sarnaselt keskaja rändmuusikutega ei demonstreeri ALBA suurt valikut tõenäolisi (või ka ebatõenäolisi) instrumente, vaid varieerib ja loob muusikalisi kontraste, kontrollides virtuoosselt ja peenelt oma instrumendi lugematuid võimalusi. ALBA programmid toovad kuulajani keskaja muusika lugematud nüansid, tihti ilmestavad muusikat ka tekstid. 

Märt Läänemets

Dayan Naxi varajase muusika Ãthing

Dongjing-muusikat viljelesid haritlased vanas Hiinas keeruliste muusikaliste rituaalide läbiviimisel. Konfutsianistid mängisid seda sisemise rahu saavutamiseks. Taoistid kohandasid selle füüsiliste ja vaimsete harjutuste tarvis. Muusika põhineb teosel «Wenchangi suure kaljukoopa püha raamat» (Wenchang dadong xianjing). Wenchang on haritlaste kaitsejumalus. (Sellest tuleb ka muusikatraditsiooni nimetus dongjing, mis sõna-sõnalt tähendab «Kaljukoopa raamat».)
Mingi (1368-1644) ja Qingi (1644–1911) dünastia ajal oli dongjing-muusika populaarne haritud eliidi hulgas. Naxi rahvajuht Mu tõi  dongjing-muusika Yunnani provintsi Mingi dünastia Jiajingi ajastul (1522–1566) Lõunapealinnast Nanjingist, Kagu-Hiina Fujiani provintsist ja Sichuanist. Qingi dünastia lõpupoole, seoses läänelike teadmiste levikuga, hääbus dongjing-muusika Kesk-Hiinas suuremalt jaolt. Õnneks jäi seda traditsiooni edasi kandma kõrvalises Kagu-Hiina piirkonnas Lijiangis elanud naxi rahvas.

Dayan Naxi Varajase Muusika Ãœhingu asutasid 1987. a dongjing-muusika spetsialistid Xuan Ke, He Yi’ani ja Yang Zenglie, et säilitada ja arendada dongjing-muusikat ning koolitada noori muusikuid. Debüütkontsert 1988. a juulis ning järgnenud esinemised on äratanud teadlaste ja muusikahuviliste huvi nii Hiinas kui ka laias maailmas.  1995. a tegi ansambel ringreisi Suurbritannias. Ãœhing on uhke oma kolme «muistse aarde» üle, milleks on vanad muusikateosed, mille loomisaeg ulatub tagasi kuni Tangi dünastia (618–906) aegadeni, vanad autentsed muusikainstrumendid ja eakad mängijad.

Pipa ja pärsia lauto

Praegu kuulub Dayan Naxi Varajase Muusika Ãœhingule pipa, mis on kantud kultuuriväärtuste nimekirja. Oma pika ajaloo tõttu ümbritsevad seda legendid, seda on uurinud paljud teadlased. Räägitakse, et Qingi dünastia algul ühel muusikalisel koosviibimisel, mida peeti iga 60 aasta tagant, tuli sinna räbalates vana mees, kellel oli kaasas pipa. Sõnagi lausumata hakkas ta mängima, lummates kuulajaid oma meisterlikkusega. Pärast seda küsis ta pipa eest 80 münti ning kadus siis märkamatult, jättes raha ning pipa lauale. Praeguseks on selgunud pipa tegelik ajalugu. Jiajingi ajastul Mingi dünastia ajal, kui kuulus kirjamees Yang Shen kirjutas sissejuhatust Lijiangi ametniku luuleraamatule, oli ta nii lummatud mehest ning tema tööst, et valis välja 114 luuletust ning andis kogumikule pealkirja “Lumiste mägede laulude valik”. Lisaks kinkis ta Naxi poeedile, keda ta polnud eales kohanud, ühe oma pipa’dest. Nende andmete järgi otsustades peaks pipa olema umbes 400 aastat vana.

Ãœhingule kuulub ka unikaalne pärsia lauto sugudu (huobusi). “Yuani dünastia rituaalse muusika ajaloo” järgi meenutab huobusipipa’t, millel on “sirge kael…, poolikut veininõu meenutav ümar korpus, mis on kaetud nahaga ning millel on neli keelt…”. Huobusi nimi on pärit türgikeelsest terminist, mida on mainitud Tangi dünastia aegses moslemi kirjanduses. Instrument pärineb Vana-Egiptuse keelpillidest, kust see jõudis Pärsia kuningate õukonda. 8. sajandil tõid moslemid selle Kað miiri Põhja-Indias ning lambanahk asendati maonahaga. 13. sajandil jõudis see läbi Tiibeti Sichuani provintsi, kus elas enamik Yasuo rahvast. Nii jõudis see lõpuks naxi rahvani.

Tuntud Hiina muusikateadlase He Changlini sõnul on “dongjing muusikal kaks põhilist funktsiooni: inimsuhete harmoniseerimine ning keha ja vaimu toitmine. Nii võib see parandada ühiskondlikku kliimat, tõsta inimeste kultuurilitaset ning ülendada meelt. Lisaks sellele aitab ta ravida ja ära hoida vaimseid ning füüsilisi haigusi.” 

Unikaalset Naxi varajast muusikat tuleb hoida väljasuremisest. Siiski pole rahanappuse tõttu olnud võimalik ühingut ja uurimiskeskust laiendada.

Naxi varajane muusika

Himaalaja eelmägedes, Yunnani provintsi loodeosas asub tükike puutumatut maad – Lijiang oma kauni looduse, kõrgelt arenenud kultuuri ning hõreda linnastusega. Selle maa elanikud on naxid, keda iidsetel aegadel tunti Yasuo rahvana. Naxe on tänapäeval on umbes 200 000. Sealt on pärit arvukalt teadlasi ning intellektuaale. Naxi rahvale on saanud osaks unikaalse kultuuripärandi alalhoidmine.

Naxi rahvas tunneb iidsest ajast dongba’de (naxi preestrite-teadmameeste) piktograafilist kirja. Naxi rahvas on säilitanud oma iidse kultuuri, mille silmapaistvaimaks näiteks on Lijiangi dongjing-muusika, mida tuntakse ka naxi varajase muusika nime all. Selle taoistliku rituaalse muusika väärtus on osalt ka selles, et ta on aidanud säilitada Tangi ja Songi (960–1272) dünastia aegadest pärinevaid luuleteoseid, nagu «Lained uhuvad liivu», «Lambad mäenõlval», «Veedraakoni laul», «Ã•rnad sammud», samuti Tangi keisri Li Longji kaks rituaalset kompositsiooni (aastast 741), «Kaheksa kolmikmärgi (bagua) tantsumuusika» ning ammu unustuse hõlma vajunud «Vikerkaarevärviliste sulgede rüü tantsumuusika». Varem arvati, et Hiina muusikaajalugu on neist vaikides mööda läinud. Eelnimetatud avastuste valguses, mis on meieni jõudnud tänu naxi rahvale, ei saa seda enam väita. Naxi rahva juhtide avatus 15. sajandil viis osalisele assimilatsioonile hiina ehk hani kultuuriga. Konfutsianismil põhinev traditsiooniline kultuur juurdus selles piirkonnas sügavalt, tuues endaga kõikjal kaasa rituaalse muusika ühingute, klassikalist haridust andvate akadeemiate, erakoolide ning luule- ja kunstiühingute õitsengu.
 

Dayan Naxi varajase muusika teke

“Muusika raamatus” kirjapandu kohaselt uskusid naxid, et “loomad ei mõista helisid, vaid ainult müra; tavalised inimesed mõistavad vaid helisid ega mõista muusikat; ainult õilsad inimesed on võimelised mõistma muusikat. Mõistes helisid, mõistad muusikat, mõistes muusikat, mõistad seadusi, mõistes seadusi, oskad valitseda.” Naxid teavad ja tunnevad oma sisemist väge eristada helisid ning muusikat kui kultuurifenomeni mürast kui looduslikust ilmingust. Siiski on need ideaalid hakanud hääbuma noorema põlvkonna seas, kes on tugevasti mõjutatud tänapäevasest popmuusikast ja -kultuurist. Eesmärgiga säilitada ajalooline järjepidevus ja kindlustada traditsiooni edasikandumine, on Dayan Naxi Varajase Muusika Ãœhing võtnud ilma õppemaksuta vastu 80 keskkooliõpilast, keda on palutud juhendama oma ala tunnustatud õpetlased. Õpitavate ainete hulka kuuluvad “Laulude raamat”, “Muusika raamat”, Tangi ja Songi dünastia aegne kirjandus ja poeesia, naxi muusika lühike ajalugu, dongba kultuur, hiina ja lääne muusika ajalugu ning ka naxi varajase muusika erinevate pillide mänguõpetus. Õpetus on praeguseks andnud juba arvestatavaid tulemusi.

Dayan Naxi Varajase Muusika Kool on haruldane selle poolest, et seal õpetatakse ka kõlblust. Näiteks eeldatakse õpilastelt austuse märgiks kummardamist oma õpetaja ees ükskõik mis ajal või kohas. Sellised tavad aitavad kujundada austust õpetajate vastu ühiskonnas üldse. Kogu riigis on see tehtud võimalikuks vaid selles koolis. Maailmakuulus kalligraaf Duan Zangqing, kes on käesolevast aastast kohaliku võimu eesotsas, on andnud oma täieliku toetuse, töötades sama kooli juhina. See on tähendusrikas fakt meie iidse linna ajaloos.
 

Yuani aegne "Valge liiva õrn muusika"

Ãœks Naxi varajase muusika allikaid on mahukas kogumik “Valge liiva õrn muusika”, mida on mainitud juba Yuani dünastia (1272-1368) aegsetes muusikaraamatutes. Seega on sellel muusikatraditsioonil üle 700 aasta pikkune ajalugu. Koguteoses “Hiina muusika ajalugu” leiame sellest üksikasjalise ülevaate. “Valge liiva õrn muusika” ühendab laulu, instrumentaalmuusikat ning tantsu. Säilinud on ainult kuus kompositsiooni, millele on iseloomulikud väikesed intervallid ja kaunistused. Seda kirjeldatakse kui “peenekoelist, kurba ning liigutavat muusikat”, mis võib puhastada hinge ning juhtida kõrgemale vaimsele tasandile. Iga tõsisema muusika eesmärk on jõuda inimese hinge sügavustesse, erinevalt tänapäeva popmuusikast, mis püüab pakkuda vaid hetkerahuldust. Hiina klassikalist muusikat võib jagada nelja suuremasse rühma: Jangtse jõest lõuna pool levinud “õrn muusika” (xi yue), Xi’ani (Hiina muistne pealinn tänapäeva Shaanxi provintsis) trummimuusika, Naxi “Valge liiva õrn muusika” (baisha xi yue) ning Xinjiangi (Ida-Turkestani) kamu-muusika. Väikeses Lijiangi maakonnas on säilinud neist kaks: “õrn muusika”, mis on ühtlasi naxi varajane muusika, ja “Valge liiva õrn muusika”. Löökpillimuusikal Lijiangi dongjing-muusikas on ühised juured Xi’ani trummimuusikaga - budistliku traditsiooni jumalate ülistamiseks mõeldud trummimuusika. Seega on Lijiangi dongjing-muusikas esindatud ka Xi’ani trummimuusika traditsioon. Näiteks võiks tuua löökpillipalad nagu “Löök alla” (da xia), “Kolmikmärkide saba” (bagua wei), “Enne viit ja pärast viit” (qian wu hou wu), "Seitseteist eluiga” (shiqi dai). Nii on naxi muusikas esindatud kolm Hiina põhilisest klassikalise muusika neljast z anrist.
 

Ansambli ülesehitus

Lijiangi dongjing-muusikat esitatakse kujul, nagu see on talletatud “Kolme kaljukoopa raamatus”, mis põhineb Lu Xiujingi 5. sajandil koostatud käsikirjal. Taoistlik munk Zhang Zhongshou kirjutas 1311. aastal, et “Suure kaljukoopa püha raamat” on olemas vaid Lääne-Shus (Sichuani provintsis), Kesk-Hiinas seda pole. Lijiangi “Kaljukoopa raamat” põhineb Sichuani provintsi Zitongi maakonna versioonil. Varem tegutsesid Dongjing’i ühingud, mis olid pühendunud “Wenchangi suurele kaljukoopa püha raamatu” (Wenchang dadong xianjing) õppimisele ja esitamisele, ning Huangjing’i ühingud, mis olid pühendunud Yuhuang’i raamatule. Nii Sichuani kui ka Yunnani dongjing’i ühingutes kasutati ansamblites pilli nimega suona, Lijiangis ei kasutatud suona’t aga kunagi. Nii esindasid Lijiangi ansamblid tõelist konfutsianistlikku “õrna muusikat”. Nad olid üles ehitatud tüüpilise hiina orkestri printsiipide järgi, kus iga pill oli häälestatud ühele Vana-Hiina viieastmelise helirea noodile. Sisemise keele järgi vastab kahekeelne nanhu (1-5) esimesel noodile (gong), kolmekeelne sanxian (2-5-1) teisele (shang), neljakeelne sugudu (3-6-2-5) kolmandale (jiao), erhuang (5-2) neljandale (cheng), ning pipa (6-2-3-6) viiendale (yu). Välimise keele järgi on pillide järjestus laskuval viieastmelisel helireal järgmine: sanxian, erhuang, nanhu, sugudu ja pipa. Varasemal perioodil kuulusid sinna ritta veel kivigong (qing), seitsmekeelne qin, guzhang (13-keelne tsitter) ning se (25-keelne horisontaalharf). Kui mängijad ansambli juhi ettelugemise järgi mängisid, siis “kutsus üks löök keelte pihta esile kevadise tuule, hõbekell pani taeva avanema, trummid olid nagu mäed, taldrikud nagu meri, bambusest põikflööt niristas nagu kuldset nestet ning piserdas nägu nefriit-veega”. Kord pärast kontserti märkis üks väljaspool oma kodumaad elav hiina õpetlane: “Kui nad jõudsid selle looni voolasid pisarad iseenesest mööda mu palgeid alla”. Südamepõhjast tulev muusika kutsub esile õrnu ning nukraid tundeid, mis lähevad kuulajale südamesse. Qingi dünastia ajal oli Lijiangis üle 30 dongjing’i ühingu. Mõnikord mängisid koos terved perekonnad, ilmekaimaks näiteks on “saja aasta vanune” Zhou perekond. Kui esitati lugu “Õnnelik perekond”, haukus isegi nende koer muusika taktis, mis andis talle hüüdnime “musikaalne koer”.

Varajase muusika asjatundja Wang Qiweni omanduses on pipa, mida on põlvest põlve pärandatud juba viis põlvkonda. 1980. aastate alguses, kui tema majas puhkes tulekahju, sööstis ta leekidesse, et päästa väärtuslik pill, kogu muu varandus läks tuleroaks. 
 

Prof. Xuan Ke

Dayan Naxi Vanamuusika Ãœhingu president ja rahvamuusik Xuan Ke sündis Lijiangis, Yunnani provintsis 1930. aastal ning ühendab endas nii tiibeti kui ka naxi päritolu. Alustanud muusika õppimist varases nooruses, on ta sellega tegelnud enamiku oma eluajast. Akadeemilistes ringkondades iseloomustatakse teda tihti kui «suurmeest, kes on küpses eas kaugele jõudnud». Tema multikultuurne rahvuslik taust on süvendanud tema teadmisi ja püüdlusi. Ta räägib paljusid keeli ja suudab mõista ning arutleda erinevate rahvaste vaatenurkadest lähtuvalt. Elu tõusudest ja mõõnadest hoolimata on ta kujundanud endas positiivse eluhoiaku, mida on alati saatnud janu teadmiste järele.

Kuigi praegu juba 70-aastane, on Xuan Ke endiselt täis elujõudu. Uurija ning lektorina on ta olnud paljude ülikoolide külaline, sealhulgas Londoni ja Oxfordi ülikoolis, Hiina Keskkonservatooriumis, Hiina Riiklikus Muusikaakadeemias, Sichuani Muusikaakadeemias, Yunnani Rahvaste Instituudis, Yunnani Ãœlikoolis ning Guangdongi Provintsi Muusikaühingus. Tema olulisemaid loenguteemasid on «Muusika algupära ning metodoloogia», «Naxi rahvas ja kultuur», «Dongjing-muusika Lijiangis» ning «Uurimused Baisha muusikast». Tema publikatsioonidest võib esile tõsta teoseid «Muusika ja tants, mis pärinevad meie esivanemate hirmudest», «Ãœhehäälsuse tee mitmehäälsuseni» ja «Naxi esivanemad ei pärine Qiangi rahvast».

Laterna Magica

“Laterna Magica” (ehk “Võlulatern”) on noor vene ansambel Peterburist, kes mängib euroopa keskaja ning renessansi muusikat. Ansambli eesmärk ei piirdu vanade viiside taasesitusega, vaid nad püüavad neid kaasata tänapäevasesse konteksti. Sajanditetaguse muusikaga ühendab ansamblit keldi, oriendi ning idaeuroopa muusika kuulamine ja mängimine.

Aktiivne kontserttegevus Peterburis hõlmab esinemisi nii kontserdisaalides kui ka koolides, kolledzhites ja klubides. Osaletud on festivalidel Tartus, Moskvas, Jaroslavis, Polotskis (Valgevene) ja Peterburis. 

Selle aasta kavas kõlavad 7 Cantigas de Amigo’t (Hispaania 12. saj.) ja 8 estampie’d keskaegsest prantsuse käsikirjast (Paris, B.N.fr, 844 “MS du Roi”).

Ansambli koosseis:
Olga Komok Рlaul, portatiivorel, l̦̦kpillid
Taras Drak – lauto, ud, rubab, trumm-ja-vile
Dmitri Shikhardin – laul, fiidel
Pjotr Sergejev – raamtrumm, darbuka

"Melpomene" - Antiik-Kreeka muusika

Muusika 5. sajandil eKr Ateena symposion’i tarvis rekonstrueerinud ja uuesti loonud:
Conrad Steinmann (aulos ) koos Luiz Alves da Silvaga (laul) ja Massimo Cialfiga (tympanon, kimbala, salpinx )

Tantsud, nomosed ja monoodiad kreeka klassikute lüürikast
(Bakchylides, Simonides, Pindaros, Terpandros).

Võib tekkida küsimus, kuidas jõutakse tänapäeval tahtmiseni esitada nii kaugest ajast pärinevat muusikat. Nii mõnigi küsib nõutult, kas selline projekt pole mitte puhas spekulatsioon.

Milles üldse seisneb sellisele ettevõtmisele jäägitult pühendumise võlu? Kus asuvad võtmed kõlale, rütmile ja meloodiale, või nagu tollal öelda tavatseti, kreekapäraselt vermitud muusikale enimvõimalikuks lähenemiseks? Kui kaugele võib projekt, mis ühendab muusikaarheoloogia ja praksise ajaloolise kujutlusvõimega, lõpuks üldse välja jõuda?

On võimalik koguda hämmastavalt palju teavet ühe 5. sajandil eKr toimunud symposion ’i muusikalise poole etendamise välistest tingimustest, nii et me võime ise väga erinevaist allikaist välja lugeda, mida inimesed tollal küllap mõtlema ning tundma p i d i d. Mida nad t e g e l i k u l t tundsid, on meie teadmise eest mõistagi varjul. Samas, kas me siis teame, mida isegi juba meie vaarvanemad tundsid?

End teatud ajaloolistest epohhidest ja oma minevikust võluda ning inspireerida lasta on veidrus, mida ikka aegajalt esile tuleb, olgugi põhjused selleks iga kord erinevad. Nüüd on selgunud, et huvitaval kombel on antiikkreeka mõju olnud viimastel aastatel kõige erinevamatele kunsti- ja ka teadusvaldkondadele eriti suur.

Vahelduse ja täiendusena puhtale muusikateadusele tegelen juba palju aastaid - tihti ja põhiliselt koos pillimeister Paul J. Reichliniga - selliste “materiaalsete” asjadega nagu puit, instrumentide mõõdud ning nende ülesehituse loogika. Lähtudes teadmisest, et iga aja instrumendid on olnud optimaalses vastavuses oma aja muusikute ning muusikaga ja et seega p e a b muusikainstrumendi igal pisimalgi detailil olema mängutehniline ning kõlavõimas funktsioon, lasime end alati konkreetsel materjalil suunata. Hoidsime kinni põhimõttest, et iga samm peab loogiliselt lähtuma eelnevast. See kehtib nii käsitöö toimimisviisi kui ka küsimuste tõstatamise kohta üldiselt. Olgu näiteks järgnev: tavaliselt on väljaspoolseisja esimene küsimus, millised heliread ja intervallid kreeka puhkpillil aulosel ikkagi kõlasid. Endastmõistetavalt on see mulle kui aulosemängijale siis, kui ma ükskord mängima asun, kõige tähtsam. Kuid meile on isegi olulisem see, et tegemist on meie järkjärgulise eeltöö loogilise tulemusega. Nii muusika, mida ma endale nüüd ette kujutan, kui ka järgmine, samuti loogiline samm põhineb seega eeskätt instrumendi meeltega hoomatavail tingimustel. Nõndasamuti tuleb mõista ka rakendatud mängutehnikaid.

Ãœhelt poolt juhivad meid kõlade, toonide ja meloodiate juurde üksikud 5. sajandist eKr säilinud aulosed, samuti lugematud ja meie arvates väga täpsed vaasimaalid. Teiselt poolt jutustab vanakreeka keel meile palju omaenda rütmikast, sõnarõhkude abil ka teatud kindlast (kõne)meloodiast. Nii on mulle selle “Symposion-programmi” juhatuseks ning ühtlasi “kreeka” muusika inspiratsiooniks olnud Simonidese, Bakchylidese, Terpandrose ja Aischylose luule ning laulud. Mu kogemused Aischylose Prometheuse-draama muusikaga on andnud mulle ettekujutuse sellest, milline võis üldse olla tempo ja aja käsitlus.

Aeg, tempo, rütm: põhiliselt juhib eelkõige ka värsikogum peaaegu iseenesest puhtinstrumentaalsete palade, nomos’te ja tantsude juurde. Hulk löökpille, nagu tympanon, kymbala või krotala, toetavad samuti igaüks omal kombel rütmilist põhimustrit või, nagu hilisemal ajal öeldaks, moodust. Vaasidel kujutatud mängupoosid ühenduses veel tänapäevalgi tarvitusel oleva mängupraktikaga varasema Suur-Kreeka (Lõuna-Itaalia) aladel viivad veenvate rütmilis-kõlaliste tulemusteni.

Vahemere-äärsed lauluvõtted, aastasadu suuliselt ja suuremate muutusteta edasi kandunud võivad antiiksete lauljakujutistega kokku langedes vahendada vokaalkõlasid, mis ühinevad spetsiifiliste aulosehelidega kütkestavaiks, juba ammuseist aegadest kuulmata monoodiaiks.

Conrad Steinmanni ansambel

Conrad Steinmann

Conrad Steinmann (sünd. 1951 Rapperswilis Å veitsis) on õppinud plokkflööti Hans Martin Linde käe all Schola Cantorum Basiliensis’es Å veitsis. Ta on maailma juhtiv spetsialist vanakreeka muusika uurimise ja interpreteerimise alal ning üks põnevamaid interpreete tänapäeva plokkflöödimängijate paremikus. Ta on muusik, teadlane ja helilooja, vanakreeka muusika interpreteerija ning aulosemängija. Alates aastast 1982 on ta maailma vanima ning tunnustatuima varajase muusika kõrgkooli Schola Cantorum Basiliensis õppejõud. 1991. aastal omistati Conrad Steinmannile Winterthuris fondi C. H. Ernst Stiftung kunstiauhind. C. Steinmann on asutanud ka plokkflöödiansambli diferencias, mille juht on ta tänaseni. Inspiratsiooni on ta saanud Kurt Widemeri laulutundidest, koostööst Nikolaus Harnoncourtiga ja ka tänapäeva muusika esitamisest ning kontsertide organiseermisest. Conrad Steinmann on isiklikult avalikkuse ette toonud paljud spetsiaalselt talle kirjutatud teosed niisugustelt heliloojatelt, nagu M. Käser, R. Kelterborn, H. Marti, R. Moser, U. P. Schneider, P. Streiff, M. Wehrli, B. Trümpy, H. U. Lehmann ja V. Ekimovsky. Ta on andnud kontserte ja meistriklasse kogu Euroopas ning samuti ka Austraalias, Jaapanis, Iisraelis, Moskvas ja Põhja-Ameerikas. Ta on teinud koostööd Johann Sonnleitneriga ja muusikakollektiividega Ensemble 415 ning London Baroque. Conrad Steinmann on teinud ka palju lindistusi (sh koostöös plaadifirmadega Claves, Jecklin, Harmonia Mundi ja Divox).

Kreeka aulos

Topeltlesthuulikuga aulos oli läbi ja lõhki vanakreeka puhkpill. 6.-5. sajandil eKr Ateenas polnud ükski avalik tseremoonia ega teatrietendus, ükski spordi- ega kultuuriüritus mõeldav auloste kõlata.

Nagu paljude vaasimaalide, iseäranis nende, mis maalitud 500 eKr paiku, samuti kirjalike allikate ning üksikute säilinud instrumentide järgi tõdeda võime, pidi auloste kõla olema väga eriilmeline, ulatudes ärritavalt kriiskavast sulnilt meeldivani. Siin peitub vihje sellele, et auloste all tuleb mõista küll erinevalt valmistatud instrumente, neid mängisid aga alati professionaalsed ning sageli kõrgelt ülistatud muusikud.

Olles nüüd juba üle 10 aasta aulosest lummatud, oleme meie - ülimalt tundlik ja osav pillimeister Paul J. Reichlin ning mina ise mängijana ning mitmes mõttes “tõlkijana” - nende erinevate kõladega ka lähemalt tutvust teinud. Lähtuvalt oma praktilis-muusikalisest kogemusest - kas tööpingi juures, kontserdisaalis või kirjutuslaua ääres taaskomponeeritud vanakreeka laulude ja tantsude juures - oleme jõudnud mitmesuguste veendumusteni: muu hulgas annab akriibi lähenemisviis sellele mitme aastatuhande vältel kasutusel olnud instrumendigrupile ka kindlustunde, et veel tänagi mängitakse antiiksete aulostega küllaltki kaugelt sarnanevatel instrumentidel, nende hilistel järeltulijail. Mainitud olgu sardi kolmekordne launeddas, mida mängitakse n-ö ülestõstetud keelega, või siis ka “fiðiott”, topeltflööt Kalaabriast, piirkonnnast, mis oli tollase Suur-Kreeka osa. Need instrumendid vahendavad meile muu hulgas ka mänguvõtteid, mis on väga usutavas seoses vanakreeka rütmilis-meloodiliste vajadustega.

“Uuelaadsed”, kasutamata ning virtuoossed kõlad ja pruugid tungivad sel moel läbi kauguste meieni ega paelu üksnes muusikateadlasi: äkitselt saab reaalseks ning läbinisti elavaks see, mis näis olevat juba ammu ning igaveseks vakatanud.

Agnethe Christensen

Pärast Taani Kuningliku Muusikaakadeemia lõpetamist pühendus Agnethe Christensen varajase muusika õpingutele Andrea von Rami juures Schola Cantorum Basiliensis’es ja Londonis. Suurte kogemustega lauljana ulatub tema repertuaar euroopa varajasest ja klassikalisest muusikast dzässi ning tänapäeva muusikani. Ta on osalenud paljude teoste esiettekannetes ja esinenud tihti ka ooperilaval. Varajase muusika alal on ta teinud koostööd selliste kollektiividega nagu Les Ars Florissant, Concerto Palatino, R. Goebel ja Musica Antiqua Köln, Concerto Copenhagen jpt. Ta tegeleb aktiivselt oma ansamblitega Concert Spirituel ja Aurora ning koostöös P. Høxbro ja M. Anderséniga ansamblis ALBA. Agnethe Christensen on teinud hulga ansambli- ning soololindistusi; samuti juhendab ta regulaarselt laulukursusi ja meistriklasse.

Miriam AndersÊn

Miriam Andersén avastas enda jaoks keskaja muusika, lauldes koraaliansamblis Schola Gregoriana Holmiae. Enne Schola Cantorum Basiliensis’esse astumist õppis ta Londonis kalligraafiatja köitekunsti ning töötas kalligraafina. Tal on ka teatri- ja tsirkusetöö kogemusi. Praegu teeb Miriam Andersén vabakutselise muusikuna koostööd mitme keskaja muusika ansambliga, nagu Real, Sarband, Ferrara Ensemble, Discantus. Tema tegevusalade hulka kuuluvad aga endiselt ka teatriprojektid ja eksperimentaalmuusika esitamine.

Aristophanese komÃlÃldia "Linnud"

Aristophanese komöödia "Linnud" (V saj. eKr.)
proloog ja parodos
Festivali projekt: Lavastajad Mari Murdvee ja Heli Kohv, peaosades Ergo Västrik, Tarmo Tabas, Heikki-Rein Veromann; kaastegevad Conrad Steinmann (Sveits) ja Massimo Cialfi (Itaalia)

Antiigist on tänapäeva jõudnud üksteist Aristophanese komöödiat, mis kõik ei ole veel eesti keelde tõlgitud ja on seega paljudele tundmatud. “Linnud” etendus Ateenas linnadionüüsial 414. aastal eKr ja see on kõige pikem komöödia (1765 värsirida). Teksti esitasid kolm näitlejat ja koor, kusjuures erinevaid tekstiga tegelaskujusid on 22, lisaks tummnäitlejad. Protagonistil (esinäitlejal) oli vaid üks roll, selles tükis Peisthetairos, ülejäänu jaotus kahe näitleja vahel. Koor oli riietatud lindudeks. Et seekordsel vanamuusikafestivalil on laval vaid osa “Lindudest”, proloog ja parodos (koori sissemarss), siis pakume teile lugemiseks tervikkomöödia sisukokkuvõtte:

Kaks ateenlast, Euelpides ja Peisthetairos, lahkuvad linnast ja lähevad otsima vainukägu Tereust, kes oli kunagi olnud inimene, aga müüdi järgi muudetud linnuks. Mehed soovivad Tereuselt küsida, kas ta ehk oskaks neile juhatada elamiseks mõnd mugavamat linna, kus ei oleks tarvis maksta maksusid ja käia kohut. Leidnud Tereuse, kes on lindude kuningas, sisendab Peisthetairos talle, et tuleks rajada uus linn - lindude polis, mis asuks inimeste ja Olümpose jumalate vahel õhus. Polise asendi tõttu avaneks lindudel võimalus saada endale võim nii inimeste kui jumalate üle, sest inimeste poolt maa peal põletatavate ohvriandide suits ei jõuaks jumalateni. Tereus satub plaanist vaimustusse. Ta kutsub linnud kokku, et nendega nõu pidada. Linnud on harjunud inimesi pidama oma surmavaenlasteks ja tahavad esialgu mehi tükkideks kiskuda, kuid Tereuse veenmiskunsti abil taltuvad ja võtavad mehed vastu (proloog ja parodos). Peisthetairos väidab, et linnud olevat kunagi olnud jumalad, kuid hiljem kaotanud võimu, ning õhutab linde Zeusile sõda kuulutama (agoon). Ehitatakse linna, laotakse müüre, uuele polisele tahetakse nimeks panna Pilvekukkula. Juba on jõudnud kuuldus uuest rajatavast linnast inimeste kõrvu, hakkavad saabuma vaatlejad: Poeet, Ennustaja, Maamõõtja, Seadusemüütaja, Erivolinik (parabaas). Sõnumitooja linnaehituselt annab ülevaate tööde käigust, teine Sõnumitooja teatab, et olla läbi lipsanud saadik jumalate juurest, kes osutub jumalanna Iriseks. Talle antakse ultimaatum Zeusi jaoks ning saadetakse häbiga minema. Inimeste juurest saabub Heerold, kes toob Peisthetairosele kuldse pärja tarkuse eest ning räägib, et maa peal valitseb lindude kultus, inimesed kutsuvad üksteist linnunimedega ja jõuavad varsti hulgana kohale endale sulgesid nõutama. Tulevad Isalööja, ditürambide looja Kinesias ja Pealekaebaja, kes kõik soovivad koos lindudega elada, kuid ka nemad saadetakse tagasi. Prometheus toob sõnumi, et Zeus kavatsevat otsida lepitust. Saabuvadki Poseidon, Herakles ja Triballos, traaklaste jumal, vaherahu pakkuma ning nad nõustuvad Peisthetairose tingimustega, kes saab endale Zeusi valitsusskeptri ja naiseks kaunitari Basileia (väike parabaas). Koor laulab pulmalaule ja juubeldab: oleme võitnud jumalad (eksodos).

“Lindude” lavastamine täies mahus nõuaks tõsiseid jõupingutusi nii tõlkijalt, lavastajalt, näitlejalt, kunstnikult, muusikutelt kui ka vaatajalt, sest ajavahe on liiga suur, tuleb pingutada, et suuta öeldut mõista ja tõlgendada. Neil ja paljudel teistel põhjustel pole eestlastel Aristophanese lavastamise traditsiooni, pole üldse mingit antiigi lavastamise traditsiooni. Mujal maailmas seevastu on see üsnagi levinud, ka tänavu on võimalik “Lindusid” vaadata näiteks Londonis. Ma usun, et eestlastel oleks huvi Aristophanese vastu suurem, kui tekstid oleksid eesti keeles kättesaadavad. Seni on olemas, kuid kahjuks vaid “Kreeka kirjanduse antoloogia” kaante vahele jäänud “Ratsanike” ja “Pilvede” täiemahulised tõlked Uku Masingult ning katkend “Plutosest” Ain Kaalepilt ja Ãœlo Torpatsilt. Paraku ei ole neid tekste sellisel kujul võimalik lavastada, need on n-ö filoloogilised tõlked, mis püüdlevad keelelist täpsust ja järgivad autoril esinevaid erinevaid värsimustreid, mis on küll tõepoolest kohandatavad eesti keelele ja võimaldavad lugemisel enamasti ka öeldu mõtet tabada, kuid millesse näitleja paratamatult takerdub. Aristophanes aga kirjutas oma tekstid ettekandmiseks, need on teatritekstid, mis toimisid omas ajas ja pidid kutsuma vaatajales esile naeru. Et tekst toimiks tänapäeval, tuleb tõlkijal abistada kuulajat-vaatajat nii palju kui võimalik mõtte kättesaamisel, isegi kui selleks tuleb mõnikord algtekstist eemalduda üle tõelise filoloogi jaoks lubatava piiri. Mõned lavastajad püüavad suurtest tekstimahtudest loobudes kombineerida sõna pantomiimi ja tantsuga, nagu tegi Rachid Tika “Lysistrates”. Tulemus oli muljetavaldav, kuid siiski just liikumise osas, millega oli suudetud komöödia sisu täielikult edasi anda, nii et minimaalne tekstiosade tarvitamine tundus tarbetu anakronismina. Tahtmatult tekib siinkohal võrdlus antiikkomöödia arenguga suuremahulistest tekstimassiividest kuni täieliku hääbumiseni kristluse algsajanditel. Kuid ma usun siiski, et kui oleks lavastajatepoolset huvi ning tellimusi, siis võiks filoloogi ja lavastaja tihedast koostööst sündida suurepäraseid lavatekste, ka juba eelnimetatud “Ratsanikest” ja “Pilvedest”, mida on tõepoolest mõtet lavastada ka veel täna, 2400 aastat hiljem.

Mari Murdvee

Mari Murdvee, s.1959, klassikaline filoloog, töötab TÃœ raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas, õpetab TÃœ usuteaduskonnas ladina keelt ja Tartu Teoloogia Akadeemias vanakreeka keelt. Lõpetanud Jaan Toominga ja Ãœlo Vilimaa draamastuudio “Vanemuises”. 1992 lavastanud klassikalise filoloogia üliõpilastega Homerose “Odüsseia” VII laulu, 1994 Theokritose “Arbuja” ja Sappho luulekava, korraldanud 1997 ja 1998 koostöös Heli Kohviga vanakreeka kultuuri suveseminare “Symposion”. Tõlkinud vanakreeka keelest Menandrost ja Aristophanest, ladina keelest Petrarcat, Horatiust, Hrotsviti jt, avaldanud tõlkeid ajakirjades “Akadeemia” ja “Vikerkaar”.

Heli Kohv

Heli Kohv on lõpetanud Tallinna Koreograafiakooli ja J. Toominga ning Ãœ. Vilimaa draamastuudio “Vanemuises”. Alates 1981. aastast töötab teatris “Vanemuine” balletiartistina. 1989. aastast on lisandunud töö Tartu Lasteteatris näitleja ja liikumisseadjana. 1997, 1998 koos M. Murdveega korraldanud vanakreeka kultuuri suveseminare “Symposion”. Olulisim roll antiigiteemalises lavastuses Myrrine “Lysistrates” (lavastaja Rachid Tika, 1999).