Kreeka aulos

Topeltlesthuulikuga aulos oli läbi ja lõhki vanakreeka puhkpill.
6.-5. sajandil eKr Ateenas polnud ükski avalik tseremoonia ega teatrietendus, ükski spordi- ega kultuuriüritus mõeldav auloste kõlata.

Nagu paljude vaasimaalide, iseäranis nende, mis maalitud 500 eKr paiku, samuti kirjalike allikate ning üksikute säilinud instrumentide järgi tõdeda võime, pidi auloste kõla olema väga eriilmeline, ulatudes ärritavalt kriiskavast sulnilt meeldivani. Siin peitub vihje sellele, et auloste all tuleb mõista küll erinevalt valmistatud instrumente, neid mängisid aga alati professionaalsed ning sageli kõrgelt ülistatud muusikud.

Conrad Steinmann räägib: "Olles nüüd juba üle 10 aasta aulosest lummatud, oleme meie - ülimalt tundlik ja osav pillimeister Paul J. Reichlin ning mina ise mängijana ning mitmes mõttes “tõlkijana” - nende erinevate kõladega ka lähemalt tutvust teinud. Lähtuvalt oma praktilis-muusikalisest kogemusest - kas tööpingi juures, kontserdisaalis või kirjutuslaua ääres taaskomponeeritud vanakreeka laulude ja tantsude juures - oleme jõudnud mitmesuguste veendumusteni: muu hulgas annab akriibi lähenemisviis sellele mitme aastatuhande vältel kasutusel olnud instrumendigrupile ka kindlustunde, et veel tänagi mängitakse antiiksete aulostega küllaltki kaugelt sarnanevatel instrumentidel, nende hilistel järeltulijail. Mainitud olgu sardi kolmekordne launeddas, mida mängitakse n-ö ülestõstetud keelega, või siis ka “fiðiott”, topeltflööt Kalaabriast, piirkonnnast, mis oli tollase Suur-Kreeka osa. Need instrumendid vahendavad meile muu hulgas ka mänguvõtteid, mis on väga usutavas seoses vanakreeka rütmilis-meloodiliste vajadustega. “Uuelaadsed”, kasutamata ning virtuoossed kõlad ja pruugid tungivad sel moel läbi kauguste meieni ega paelu üksnes muusikateadlasi: äkitselt saab reaalseks ning läbinisti elavaks see, mis näis olevat juba ammu ning igaveseks vakatanud. "

Conrad Steinmann
Tartu Vanamuusika Festival 2002
Tartu Vanamuusika Festival 2000