ud'i ajalugu
Saib Khatir (683.a, Omaijaadide ajajärk) oli muusik, kes saatis oma laulu zalzal-pillil (791. a), tõi uuendusi selle ehitusse ja andis talle nimeks ud al sabbut, asendades sellega vana araabia ud’i (Mizhar) ja iraagi ud’i.Tänu Ziryabile, kes pidi lahkuma Bagdadist, asuma elama Kiraouanesse (822) ja hiljem Andaluusia Omaijaadide-aegsesse pealinna Córdobasse, toimus revolutsioon selle instrumendi kuju, käsitsemise ja repertuaari osas.
See andekas andaluusia koolkonna rajaja muusikas lisas muu hulgas ud’ile teise ja kolmanda keele vahele viienda keele («punase kui veri»), mis täiendas nelja meeleolu, kujutas hinge ja sĂĽmboliseeris elu; samuti vähendas ta sobiliku materjalivaliku abil ud’i kaalu kolmandiku võrra. Keelte valmistamine oli eriline: kaks esimest keelt (zir, mathna, bamm) olid valmistatud sooltest, et nad oleksid meloodilisemad, puhta ja tiheda kõlaga. Pill muutus tugevamaks ja temperatuurimuutustele vastupidavamaks. Puust plektron (Mizrab) asendati kotkasulest valmistatud plektroniga, et oleks lihtsam mängida ja et rikastada helide intensiivsust, tõmmates keeli pehmelt ja kärmelt.
Vastavalt auväärse Ziryabi väljatöötatud tehnikale oleme ajast, kui me sellele kunstile pühendusime, ühendanud kommete (tab aqam), rütmi (Iqa, Mizan) ja lauluimprovisatsiooni õppimise.
Otman Almerabet kirjeldab improviseerimise (Taqsim) olemust niimoodi:
«Sel hetkel, kui ma võtan oma ud’i, ei tea ma veel, mida ma mängima hakkan. Plektron puudutab pehmelt ja rahulikult keeli. Mängides ei kordu loodud meloodia kunagi, siit saab alguse muusikaline rännak. Ma tungin oma hinge sisimasse sĂĽgavikku ja uurin esiisade pärandi kauget minevikku. Improvisatsioon ja minu spontaanne looming tekivad vormi- ja värvikĂĽlluses, vaba rĂĽtmiga, kaugel kehtiva maitse ja esteetiliste struktuuride sundusest.»