"Melpomene" - Antiik-Kreeka muusika

Muusika 5. sajandil eKr Ateena symposion’i tarvis rekonstrueerinud ja uuesti loonud:
Conrad Steinmann (aulos ) koos Luiz Alves da Silvaga (laul) ja Massimo Cialfiga (tympanon, kimbala, salpinx )

Tantsud, nomosed ja monoodiad kreeka klassikute lüürikast
(Bakchylides, Simonides, Pindaros, Terpandros).

Võib tekkida küsimus, kuidas jõutakse tänapäeval tahtmiseni esitada nii kaugest ajast pärinevat muusikat. Nii mõnigi küsib nõutult, kas selline projekt pole mitte puhas spekulatsioon.

Milles üldse seisneb sellisele ettevõtmisele jäägitult pühendumise võlu? Kus asuvad võtmed kõlale, rütmile ja meloodiale, või nagu tollal öelda tavatseti, kreekapäraselt vermitud muusikale enimvõimalikuks lähenemiseks? Kui kaugele võib projekt, mis ühendab muusikaarheoloogia ja praksise ajaloolise kujutlusvõimega, lõpuks üldse välja jõuda?

On võimalik koguda hämmastavalt palju teavet ühe 5. sajandil eKr toimunud symposion ’i muusikalise poole etendamise välistest tingimustest, nii et me võime ise väga erinevaist allikaist välja lugeda, mida inimesed tollal küllap mõtlema ning tundma p i d i d. Mida nad t e g e l i k u l t tundsid, on meie teadmise eest mõistagi varjul. Samas, kas me siis teame, mida isegi juba meie vaarvanemad tundsid?

End teatud ajaloolistest epohhidest ja oma minevikust võluda ning inspireerida lasta on veidrus, mida ikka aegajalt esile tuleb, olgugi põhjused selleks iga kord erinevad. Nüüd on selgunud, et huvitaval kombel on antiikkreeka mõju olnud viimastel aastatel kõige erinevamatele kunsti- ja ka teadusvaldkondadele eriti suur.

Vahelduse ja täiendusena puhtale muusikateadusele tegelen juba palju aastaid - tihti ja põhiliselt koos pillimeister Paul J. Reichliniga - selliste “materiaalsete” asjadega nagu puit, instrumentide mõõdud ning nende ülesehituse loogika. Lähtudes teadmisest, et iga aja instrumendid on olnud optimaalses vastavuses oma aja muusikute ning muusikaga ja et seega p e a b muusikainstrumendi igal pisimalgi detailil olema mängutehniline ning kõlavõimas funktsioon, lasime end alati konkreetsel materjalil suunata. Hoidsime kinni põhimõttest, et iga samm peab loogiliselt lähtuma eelnevast. See kehtib nii käsitöö toimimisviisi kui ka küsimuste tõstatamise kohta üldiselt. Olgu näiteks järgnev: tavaliselt on väljaspoolseisja esimene küsimus, millised heliread ja intervallid kreeka puhkpillil aulosel ikkagi kõlasid. Endastmõistetavalt on see mulle kui aulosemängijale siis, kui ma ükskord mängima asun, kõige tähtsam. Kuid meile on isegi olulisem see, et tegemist on meie järkjärgulise eeltöö loogilise tulemusega. Nii muusika, mida ma endale nüüd ette kujutan, kui ka järgmine, samuti loogiline samm põhineb seega eeskätt instrumendi meeltega hoomatavail tingimustel. Nõndasamuti tuleb mõista ka rakendatud mängutehnikaid.

Ãœhelt poolt juhivad meid kõlade, toonide ja meloodiate juurde üksikud 5. sajandist eKr säilinud aulosed, samuti lugematud ja meie arvates väga täpsed vaasimaalid. Teiselt poolt jutustab vanakreeka keel meile palju omaenda rütmikast, sõnarõhkude abil ka teatud kindlast (kõne)meloodiast. Nii on mulle selle “Symposion-programmi” juhatuseks ning ühtlasi “kreeka” muusika inspiratsiooniks olnud Simonidese, Bakchylidese, Terpandrose ja Aischylose luule ning laulud. Mu kogemused Aischylose Prometheuse-draama muusikaga on andnud mulle ettekujutuse sellest, milline võis üldse olla tempo ja aja käsitlus.

Aeg, tempo, rütm: põhiliselt juhib eelkõige ka värsikogum peaaegu iseenesest puhtinstrumentaalsete palade, nomos’te ja tantsude juurde. Hulk löökpille, nagu tympanon, kymbala või krotala, toetavad samuti igaüks omal kombel rütmilist põhimustrit või, nagu hilisemal ajal öeldaks, moodust. Vaasidel kujutatud mängupoosid ühenduses veel tänapäevalgi tarvitusel oleva mängupraktikaga varasema Suur-Kreeka (Lõuna-Itaalia) aladel viivad veenvate rütmilis-kõlaliste tulemusteni.

Vahemere-äärsed lauluvõtted, aastasadu suuliselt ja suuremate muutusteta edasi kandunud võivad antiiksete lauljakujutistega kokku langedes vahendada vokaalkõlasid, mis ühinevad spetsiifiliste aulosehelidega kütkestavaiks, juba ammuseist aegadest kuulmata monoodiaiks.