Naxi varajane muusika

Himaalaja eelmägedes, Yunnani provintsi loodeosas asub tükike puutumatut maad – Lijiang oma kauni looduse, kõrgelt arenenud kultuuri ning hõreda linnastusega. Selle maa elanikud on naxid, keda iidsetel aegadel tunti Yasuo rahvana. Naxe on tänapäeval on umbes 200 000. Sealt on pärit arvukalt teadlasi ning intellektuaale. Naxi rahvale on saanud osaks unikaalse kultuuripärandi alalhoidmine.

Naxi rahvas tunneb iidsest ajast dongba’de (naxi preestrite-teadmameeste) piktograafilist kirja. Naxi rahvas on säilitanud oma iidse kultuuri, mille silmapaistvaimaks näiteks on Lijiangi dongjing-muusika, mida tuntakse ka naxi varajase muusika nime all. Selle taoistliku rituaalse muusika väärtus on osalt ka selles, et ta on aidanud säilitada Tangi ja Songi (960–1272) dünastia aegadest pärinevaid luuleteoseid, nagu «Lained uhuvad liivu», «Lambad mäenõlval», «Veedraakoni laul», «Ã•rnad sammud», samuti Tangi keisri Li Longji kaks rituaalset kompositsiooni (aastast 741), «Kaheksa kolmikmärgi (bagua) tantsumuusika» ning ammu unustuse hõlma vajunud «Vikerkaarevärviliste sulgede rüü tantsumuusika». Varem arvati, et Hiina muusikaajalugu on neist vaikides mööda läinud. Eelnimetatud avastuste valguses, mis on meieni jõudnud tänu naxi rahvale, ei saa seda enam väita. Naxi rahva juhtide avatus 15. sajandil viis osalisele assimilatsioonile hiina ehk hani kultuuriga. Konfutsianismil põhinev traditsiooniline kultuur juurdus selles piirkonnas sügavalt, tuues endaga kõikjal kaasa rituaalse muusika ühingute, klassikalist haridust andvate akadeemiate, erakoolide ning luule- ja kunstiühingute õitsengu.
 

Dayan Naxi varajase muusika teke

“Muusika raamatus” kirjapandu kohaselt uskusid naxid, et “loomad ei mõista helisid, vaid ainult müra; tavalised inimesed mõistavad vaid helisid ega mõista muusikat; ainult õilsad inimesed on võimelised mõistma muusikat. Mõistes helisid, mõistad muusikat, mõistes muusikat, mõistad seadusi, mõistes seadusi, oskad valitseda.” Naxid teavad ja tunnevad oma sisemist väge eristada helisid ning muusikat kui kultuurifenomeni mürast kui looduslikust ilmingust. Siiski on need ideaalid hakanud hääbuma noorema põlvkonna seas, kes on tugevasti mõjutatud tänapäevasest popmuusikast ja -kultuurist. Eesmärgiga säilitada ajalooline järjepidevus ja kindlustada traditsiooni edasikandumine, on Dayan Naxi Varajase Muusika Ãœhing võtnud ilma õppemaksuta vastu 80 keskkooliõpilast, keda on palutud juhendama oma ala tunnustatud õpetlased. Õpitavate ainete hulka kuuluvad “Laulude raamat”, “Muusika raamat”, Tangi ja Songi dünastia aegne kirjandus ja poeesia, naxi muusika lühike ajalugu, dongba kultuur, hiina ja lääne muusika ajalugu ning ka naxi varajase muusika erinevate pillide mänguõpetus. Õpetus on praeguseks andnud juba arvestatavaid tulemusi.

Dayan Naxi Varajase Muusika Kool on haruldane selle poolest, et seal õpetatakse ka kõlblust. Näiteks eeldatakse õpilastelt austuse märgiks kummardamist oma õpetaja ees ükskõik mis ajal või kohas. Sellised tavad aitavad kujundada austust õpetajate vastu ühiskonnas üldse. Kogu riigis on see tehtud võimalikuks vaid selles koolis. Maailmakuulus kalligraaf Duan Zangqing, kes on käesolevast aastast kohaliku võimu eesotsas, on andnud oma täieliku toetuse, töötades sama kooli juhina. See on tähendusrikas fakt meie iidse linna ajaloos.
 

Yuani aegne "Valge liiva õrn muusika"

Ãœks Naxi varajase muusika allikaid on mahukas kogumik “Valge liiva õrn muusika”, mida on mainitud juba Yuani dünastia (1272-1368) aegsetes muusikaraamatutes. Seega on sellel muusikatraditsioonil üle 700 aasta pikkune ajalugu. Koguteoses “Hiina muusika ajalugu” leiame sellest üksikasjalise ülevaate. “Valge liiva õrn muusika” ühendab laulu, instrumentaalmuusikat ning tantsu. Säilinud on ainult kuus kompositsiooni, millele on iseloomulikud väikesed intervallid ja kaunistused. Seda kirjeldatakse kui “peenekoelist, kurba ning liigutavat muusikat”, mis võib puhastada hinge ning juhtida kõrgemale vaimsele tasandile. Iga tõsisema muusika eesmärk on jõuda inimese hinge sügavustesse, erinevalt tänapäeva popmuusikast, mis püüab pakkuda vaid hetkerahuldust. Hiina klassikalist muusikat võib jagada nelja suuremasse rühma: Jangtse jõest lõuna pool levinud “õrn muusika” (xi yue), Xi’ani (Hiina muistne pealinn tänapäeva Shaanxi provintsis) trummimuusika, Naxi “Valge liiva õrn muusika” (baisha xi yue) ning Xinjiangi (Ida-Turkestani) kamu-muusika. Väikeses Lijiangi maakonnas on säilinud neist kaks: “õrn muusika”, mis on ühtlasi naxi varajane muusika, ja “Valge liiva õrn muusika”. Löökpillimuusikal Lijiangi dongjing-muusikas on ühised juured Xi’ani trummimuusikaga - budistliku traditsiooni jumalate ülistamiseks mõeldud trummimuusika. Seega on Lijiangi dongjing-muusikas esindatud ka Xi’ani trummimuusika traditsioon. Näiteks võiks tuua löökpillipalad nagu “Löök alla” (da xia), “Kolmikmärkide saba” (bagua wei), “Enne viit ja pärast viit” (qian wu hou wu), "Seitseteist eluiga” (shiqi dai). Nii on naxi muusikas esindatud kolm Hiina põhilisest klassikalise muusika neljast z anrist.
 

Ansambli ülesehitus

Lijiangi dongjing-muusikat esitatakse kujul, nagu see on talletatud “Kolme kaljukoopa raamatus”, mis põhineb Lu Xiujingi 5. sajandil koostatud käsikirjal. Taoistlik munk Zhang Zhongshou kirjutas 1311. aastal, et “Suure kaljukoopa püha raamat” on olemas vaid Lääne-Shus (Sichuani provintsis), Kesk-Hiinas seda pole. Lijiangi “Kaljukoopa raamat” põhineb Sichuani provintsi Zitongi maakonna versioonil. Varem tegutsesid Dongjing’i ühingud, mis olid pühendunud “Wenchangi suurele kaljukoopa püha raamatu” (Wenchang dadong xianjing) õppimisele ja esitamisele, ning Huangjing’i ühingud, mis olid pühendunud Yuhuang’i raamatule. Nii Sichuani kui ka Yunnani dongjing’i ühingutes kasutati ansamblites pilli nimega suona, Lijiangis ei kasutatud suona’t aga kunagi. Nii esindasid Lijiangi ansamblid tõelist konfutsianistlikku “õrna muusikat”. Nad olid üles ehitatud tüüpilise hiina orkestri printsiipide järgi, kus iga pill oli häälestatud ühele Vana-Hiina viieastmelise helirea noodile. Sisemise keele järgi vastab kahekeelne nanhu (1-5) esimesel noodile (gong), kolmekeelne sanxian (2-5-1) teisele (shang), neljakeelne sugudu (3-6-2-5) kolmandale (jiao), erhuang (5-2) neljandale (cheng), ning pipa (6-2-3-6) viiendale (yu). Välimise keele järgi on pillide järjestus laskuval viieastmelisel helireal järgmine: sanxian, erhuang, nanhu, sugudu ja pipa. Varasemal perioodil kuulusid sinna ritta veel kivigong (qing), seitsmekeelne qin, guzhang (13-keelne tsitter) ning se (25-keelne horisontaalharf). Kui mängijad ansambli juhi ettelugemise järgi mängisid, siis “kutsus üks löök keelte pihta esile kevadise tuule, hõbekell pani taeva avanema, trummid olid nagu mäed, taldrikud nagu meri, bambusest põikflööt niristas nagu kuldset nestet ning piserdas nägu nefriit-veega”. Kord pärast kontserti märkis üks väljaspool oma kodumaad elav hiina õpetlane: “Kui nad jõudsid selle looni voolasid pisarad iseenesest mööda mu palgeid alla”. Südamepõhjast tulev muusika kutsub esile õrnu ning nukraid tundeid, mis lähevad kuulajale südamesse. Qingi dünastia ajal oli Lijiangis üle 30 dongjing’i ühingu. Mõnikord mängisid koos terved perekonnad, ilmekaimaks näiteks on “saja aasta vanune” Zhou perekond. Kui esitati lugu “Õnnelik perekond”, haukus isegi nende koer muusika taktis, mis andis talle hüüdnime “musikaalne koer”.

Varajase muusika asjatundja Wang Qiweni omanduses on pipa, mida on põlvest põlve pärandatud juba viis põlvkonda. 1980. aastate alguses, kui tema majas puhkes tulekahju, sööstis ta leekidesse, et päästa väärtuslik pill, kogu muu varandus läks tuleroaks.