Vaimulik draama "Aabraham"
Gandersheimi Hrotsviti vaimulik draama "Aabraham" (X saj.)Festivali projekt: Lavastaja Anne Maasik , peaosades Raivo Adlas, Eevald Aavik, Miina Laanesaar, Anu Ander; kaastegevad "Festivitas Artium. Schola " muusikud ja ĂŒliĂ”pilased.
Gandersheimi Hrotsviti nimi ei pruugi eestlasele midagi ĂŒtelda, kui ta pole just filoloog vĂ”i keskaja-huviline. Selle ĂŒle tuhande aasta tagasi (u 935–972) elanud vaga naise kirjatöid pole seni olnud vĂ”imalik eesti keeles lugeda. Laia lugejaskonda ei olnud Hrotsvitil arvatavasti ka eluajal, sest ta tööde ainsa teadaoleva kĂ€sikirja leidis humanist Conrad Celtes St. Emmerani kloostrist alles 1493 ja publitseeris 1501.
Hrotsvit pĂ€rines saksi aadlist ning elas Gandersheimi benediktiini nunnakloostris, kus ta kloostri abtissi Gerberga Ă”hutusel pani ladina keeles kirja kloostri ajaloo (Primordia coenobii Gandeshemensis) ning pikema ajaloolise keiser Otto vĂ€gitöid kirjeldava poeemi (Gesta Ottonis). Samuti on ta pannud heksameetritesse kaheksa pĂŒhakute-ainelist legendi (Vergiliuse ja Ovidiuse eeskujul) ning kirjutanud kuus nĂ€itemĂ€ngu, mille saatesĂ”nas ĂŒtleb ta jĂ€rgmist: Leidub palju katoliiklasi, kes elegantsema vĂ€ljendusviisi tĂ”ttu eelistavad kasulikele pĂŒhadele kirjadele tĂŒhiseid paganlikke raamatuid, ja seda tĂ”siasja ei saa me tĂ€ielikult vĂ€lja vabandada. On ka teisi, kes on kinni pĂŒhakirjas ja olgugi et muud paganlikku pĂ”lgavad, siiski loevad sageli Terentiuse vĂ€ljamĂ”eldisi; sel ajal kui nad lĂ”bu tunnevad ladusast keelepruugist, lasevad nad end jumalavallatute asjade teadasaamisest rĂŒvetada. SeepĂ€rast mina, Gandersheimi Vali HĂŒĂŒd, pole keeldunud teda jĂ€ljendamast kirjutades, kuna teised austavad lugedes; mistĂ”ttu sellessamas kirjutamiszanris, milles retsiteeritakse hellikute naiste nĂ€otuid jĂ”ledusi, ĂŒlistatakse ka pĂŒhade neitsite kiiduvÀÀrt karskustegusid vastavalt minu ainesele. /---/
Draamad on kirja pandud rĂŒtmistatud proosas, mille lausete erineva pikkusega mĂ”ttelised ĂŒksused vĂ€ga sageli riimuvad, kusjuures riim vĂ”ib olla ebapuhas ja vaevu tajutav. Tekst on lĂ€bi pĂ”imitud rohkete Vana ja Uue Testamendi tekstitsitaatide, parafraaside, kirikukeelsete vĂ€ljendite, liturgiliste reministsentsidega jms. Lisaks antiigi mĂ”jutustele on tuntav ka hilisemate poeetide (eelkĂ”ige Prudentius) ja prosaistide (Boethius, Beda, Alkuin jt ning kirikuisad) mĂ”ju. Draamad on algselt pealkirjastamata, varustatud BĂŒtsantsi Aristophanese eeskujul vĂ€ikese sisukokkuvĂ”ttega, hilisemal ajal on neid hakatud nimetama peategelase nime jĂ€rgi: Gallicanus, Dulcitius, Calimachus, Abraham, Pafnutius, Sapientia. Kuus tĂŒkki sellepĂ€rast, et Ă€ra vĂ”tta Terentiuse kuue komöödia paganlikku mĂ”ju. Tinglikult vĂ”iks neid samuti komöödiateks nimetada, kuid mingil juhul ei naeruvÀÀrista Hrotsvit kristlikku maailma kuuluvat, vaid ilmaliku maailma pahesid, kasutades leidlikult situatsioonikoomikat. TĂ”enĂ€oliselt neid komöödiaid keskajal ei mĂ€ngitud, tegemist on ikkagi literaatidele mĂ”eldud tekstidega. Sakslased peavad Hrotsvitist vĂ€ga lugu kui esimesest saksa poetessist ja tĂ€napĂ€eval on teda edukalt lavastatud.