Aristophanese komÃlÃldia "Linnud"
Aristophanese komöödia "Linnud" (V saj. eKr.)
proloog ja parodos
Festivali projekt: Lavastajad Mari Murdvee ja Heli Kohv, peaosades Ergo Västrik, Tarmo Tabas, Heikki-Rein Veromann; kaastegevad Conrad Steinmann (Sveits) ja Massimo Cialfi (Itaalia)
Antiigist on tänapäeva jõudnud üksteist Aristophanese komöödiat, mis kõik ei ole veel eesti keelde tõlgitud ja on seega paljudele tundmatud. “Linnud” etendus Ateenas linnadionüüsial 414. aastal eKr ja see on kõige pikem komöödia (1765 värsirida). Teksti esitasid kolm näitlejat ja koor, kusjuures erinevaid tekstiga tegelaskujusid on 22, lisaks tummnäitlejad. Protagonistil (esinäitlejal) oli vaid üks roll, selles tükis Peisthetairos, ülejäänu jaotus kahe näitleja vahel. Koor oli riietatud lindudeks. Et seekordsel vanamuusikafestivalil on laval vaid osa “Lindudest”, proloog ja parodos (koori sissemarss), siis pakume teile lugemiseks tervikkomöödia sisukokkuvõtte:
Kaks ateenlast, Euelpides ja Peisthetairos, lahkuvad linnast ja lähevad otsima vainukägu Tereust, kes oli kunagi olnud inimene, aga müüdi järgi muudetud linnuks. Mehed soovivad Tereuselt küsida, kas ta ehk oskaks neile juhatada elamiseks mõnd mugavamat linna, kus ei oleks tarvis maksta maksusid ja käia kohut. Leidnud Tereuse, kes on lindude kuningas, sisendab Peisthetairos talle, et tuleks rajada uus linn - lindude polis, mis asuks inimeste ja Olümpose jumalate vahel õhus. Polise asendi tõttu avaneks lindudel võimalus saada endale võim nii inimeste kui jumalate üle, sest inimeste poolt maa peal põletatavate ohvriandide suits ei jõuaks jumalateni. Tereus satub plaanist vaimustusse. Ta kutsub linnud kokku, et nendega nõu pidada. Linnud on harjunud inimesi pidama oma surmavaenlasteks ja tahavad esialgu mehi tükkideks kiskuda, kuid Tereuse veenmiskunsti abil taltuvad ja võtavad mehed vastu (proloog ja parodos). Peisthetairos väidab, et linnud olevat kunagi olnud jumalad, kuid hiljem kaotanud võimu, ning õhutab linde Zeusile sõda kuulutama (agoon). Ehitatakse linna, laotakse müüre, uuele polisele tahetakse nimeks panna Pilvekukkula. Juba on jõudnud kuuldus uuest rajatavast linnast inimeste kõrvu, hakkavad saabuma vaatlejad: Poeet, Ennustaja, Maamõõtja, Seadusemüütaja, Erivolinik (parabaas). Sõnumitooja linnaehituselt annab ülevaate tööde käigust, teine Sõnumitooja teatab, et olla läbi lipsanud saadik jumalate juurest, kes osutub jumalanna Iriseks. Talle antakse ultimaatum Zeusi jaoks ning saadetakse häbiga minema. Inimeste juurest saabub Heerold, kes toob Peisthetairosele kuldse pärja tarkuse eest ning räägib, et maa peal valitseb lindude kultus, inimesed kutsuvad üksteist linnunimedega ja jõuavad varsti hulgana kohale endale sulgesid nõutama. Tulevad Isalööja, ditürambide looja Kinesias ja Pealekaebaja, kes kõik soovivad koos lindudega elada, kuid ka nemad saadetakse tagasi. Prometheus toob sõnumi, et Zeus kavatsevat otsida lepitust. Saabuvadki Poseidon, Herakles ja Triballos, traaklaste jumal, vaherahu pakkuma ning nad nõustuvad Peisthetairose tingimustega, kes saab endale Zeusi valitsusskeptri ja naiseks kaunitari Basileia (väike parabaas). Koor laulab pulmalaule ja juubeldab: oleme võitnud jumalad (eksodos).
“Lindude” lavastamine täies mahus nõuaks tõsiseid jõupingutusi nii tõlkijalt, lavastajalt, näitlejalt, kunstnikult, muusikutelt kui ka vaatajalt, sest ajavahe on liiga suur, tuleb pingutada, et suuta öeldut mõista ja tõlgendada. Neil ja paljudel teistel põhjustel pole eestlastel Aristophanese lavastamise traditsiooni, pole üldse mingit antiigi lavastamise traditsiooni. Mujal maailmas seevastu on see üsnagi levinud, ka tänavu on võimalik “Lindusid” vaadata näiteks Londonis. Ma usun, et eestlastel oleks huvi Aristophanese vastu suurem, kui tekstid oleksid eesti keeles kättesaadavad. Seni on olemas, kuid kahjuks vaid “Kreeka kirjanduse antoloogia” kaante vahele jäänud “Ratsanike” ja “Pilvede” täiemahulised tõlked Uku Masingult ning katkend “Plutosest” Ain Kaalepilt ja Ãœlo Torpatsilt. Paraku ei ole neid tekste sellisel kujul võimalik lavastada, need on n-ö filoloogilised tõlked, mis püüdlevad keelelist täpsust ja järgivad autoril esinevaid erinevaid värsimustreid, mis on küll tõepoolest kohandatavad eesti keelele ja võimaldavad lugemisel enamasti ka öeldu mõtet tabada, kuid millesse näitleja paratamatult takerdub. Aristophanes aga kirjutas oma tekstid ettekandmiseks, need on teatritekstid, mis toimisid omas ajas ja pidid kutsuma vaatajales esile naeru. Et tekst toimiks tänapäeval, tuleb tõlkijal abistada kuulajat-vaatajat nii palju kui võimalik mõtte kättesaamisel, isegi kui selleks tuleb mõnikord algtekstist eemalduda üle tõelise filoloogi jaoks lubatava piiri. Mõned lavastajad püüavad suurtest tekstimahtudest loobudes kombineerida sõna pantomiimi ja tantsuga, nagu tegi Rachid Tika “Lysistrates”. Tulemus oli muljetavaldav, kuid siiski just liikumise osas, millega oli suudetud komöödia sisu täielikult edasi anda, nii et minimaalne tekstiosade tarvitamine tundus tarbetu anakronismina. Tahtmatult tekib siinkohal võrdlus antiikkomöödia arenguga suuremahulistest tekstimassiividest kuni täieliku hääbumiseni kristluse algsajanditel. Kuid ma usun siiski, et kui oleks lavastajatepoolset huvi ning tellimusi, siis võiks filoloogi ja lavastaja tihedast koostööst sündida suurepäraseid lavatekste, ka juba eelnimetatud “Ratsanikest” ja “Pilvedest”, mida on tõepoolest mõtet lavastada ka veel täna, 2400 aastat hiljem.