Shakuhachi ja zen-budism
Shakuhachi on otsast puhutav jaapani bambusflööt. Tema esiküljel on vaid neli ja taga üks auk, kuid hoolimata oma välisest lihtsusest, on ta üks nüanssiderohkeim flööt maailmas. Erinevaid kõlavärve saavutatakse näiteks pilli puhumisnurka muutes ja samuti aukude vaid osalise katmise teel.
Traditsioonilist shakuhachi-mängu voib pohiliselt jagada kolme klassikalisse stiili; Meian-ryu, Kinko-ryu ja Tozan-ryu. Viimased kaks on väga rafineeritud muusikalised stiilid, mis kannavad oma asutajate nimesid: Kinko Kurosawa (1710-1771), Nakao Tozan (1876-1956). Meian-ryu on neist vanim ja ainukesena lahutamatu zen’i algupärasest niinimetatud puhuva zen’i (suizen) doktriinist. Kutsutud ka asutaja järgi Fuke sektiks, on see üks zen-budismi harusid, kus suutrate lugemise asemel shakuhachi’t mängiti, et saavutada valgustumist (satori). Itton Jobutsu – ühes helis peitub buda – on üks Fuke munkade ehk Komusode (tolk. ’tühjuse mungad’) ütlemisi. Nad suhtusid shakuhachi’sse kui rituaalsesse instrumenti, mida tohtis kasutada ainult religioosses kontekstis. Nimetus komuso ise tuleb toenäoliselt suurest korvitaolisest peakattest (tengai), millega nad oma näo katsid, sümboliseerimaks alandlikkust ja anonüümsust ning rohutamaks kahe maailma erinevust. Fuke munkadele oli shakuhachi-mäng seotud vaimse ja rituaalse praktikaga, mis holmas suurema osa päevast. Nonda näitaks alustati päeva palaga Kakuseirei, mis oli äratuseks. Seejärel kogunesid mungad altari ette ja puhusid loo Choka, alustamaks kloostriteenistust. Päeva jooksul tegeleti nii suizeni kui ka sojakunstidega. ?htuti mängiti pala Banka ja öised esoteerilised praktikad sisaldasid lugusid Shin-ya ja Reibo. Lisaks kohustus iga munk votma igal kuul ette kolmepäevase almuste kogumise retke. Kerjusmungana rännates tuli mängida lugusid nagu Tori (Möödumine) ja Kadozuke (Tänavanurgad) ning Hachigaeshi (Ulatage kerjakauss tagasi). Kui kaks komuso’t rännakul kohtusid, oli kombeks mängida lugusid Yobi Take (Shakuhachi Kutse) ja Uke Take (Shakuhachi Vastus). Kui teel olles tabas reisiväsimus ja tekkis soov puhata mones komuso templis, mängiti palasid Hirakimon voi Monbiraki (Avage Väravad), saamaks sissepääsu templisse. Templist templisse vois selline etikett pisut erineda, kuid oli üldjoontes siiski sama.
Lugusid, mida komuso’d mängisid, kutsutakse honkyoku. Need on soolopalad, kus rütm ja fraseeringud soltuvad täienisti mängijast. Ka Meian-ryu shakuhachi erineb oluliselt tänapäevasest shakuhachi’st. Kaasaegne instument on kaetud seest paksu lakikihiga, saavutamaks täpset häälestust ja helitugevust ning enamasti käib ta keskelt pooleks. Vanemat tüüpi shakuhachi sisetöötlus jäeti nii naturaalseks kui voimalik. Sellised pillid on iseäranis eeterliku ja ülemhelirikka kolavärviga ning tänapäeval on jaapanis vähe meistreid, kes suudavad selliseid teha. Pilli mängutehnika ise on küllalt keeruline, kuna osade toonide saavutamiseks tuleb oluliselt muuta pilli puhumisnurka ja palju esineb aukude vaid osalist katmist.
