Musica Baltica
Saksamaal langes peaaegu kogu 17. sajandi muusikavaramu sõdade, tulekahjude ja iga-aastaste kevadkoristuste ohvriks. Riia, Königsbergi, Danzigi ja Stettini raamatukogud hävisid viimases sõjas. Alles jäi vaid see, mis oli kindla koha leidnud bibliofiilide kätes: Sebastien de Brossard’i kogu Pariisis, hertsog August von Braunschweigi kogu Wolfenbüttelis ja Dübeni perekonna kollektsioon Stockholmis. 17. sajandi teise poole põhjasaksa vokaal- ja instrumentaalmuusika täiuslikem arhiiv on nn Düben-Sammlung – Rootsi õukonnas teeninud saksa heliloojate perekonna Dübenite 1660. aastal alustatud ja alates 1733. aastast Uppsalas hoitud käsikirjakollektsioon. See on haruldane näide niihästi 17. sajandi õukonnakapelli repertuaaririkkusest kui ka muusikalisest mitmekesisusest saksakeelsetes Läänemere maades, mis kuulusid pärast Kolmekümneaastast sõda ja Rootsile väga soodsat Vestfaali rahu Rootsi riigi valdusse või olid vähemalt selle võimu- ja mõjusfääris.Siin leidub «Kaebelaulude» («Klag-Gesänge») trükieksemplare Riia ja Stettini kantoritelt, mis on loodud sealseid valitsevaid perekondi tabanud surmajuhtumite puhuks, samuti fantaasiarikast instrumentaalmuusikat heliloojailt, kes polnudki õukonnaga seotud või olid vaid põgusalt, ja muidugi ka hulganisti noote Veneetsiast ja Viinist, mille ärakirjad jõudsid siia ilmselt Lübecki kaudu. Silmitsi äsja langenud raudse eesriidega pole kerge harjuda musica baltica eksistentsiga. Ometi oli see olemas, nagu öeldud, Lübecki patronaazi ja saksa kaupmeeste kõikjal valitseva patriitsluse toel. Iseseisva suure kunsti kujunemist ei võimaldanud ajad, mis ei muutunud kuigivõrd rahulikumaks ka pärast Kolmekümneaastast sõda. Ometi õnnestus siin Viinist, Veneetsiast ja Kesk-Saksamaalt imporditut rikastada nii edukalt oma keelepruugi ja kohaliku dialektivarjundiga, et hansaajastu lõpul võis Dieterich Buxtehude näol esile kerkida meister, kelle koguloomingus ühinesid kõigi eelkäijate iseseisvumiskatsed ja isiklikud lisandused üheks terviklikuks põhjasaksa stiiliks. Sel viisil ühendatuna, tõhustatuna ja ülendatuna lisas hansastiil palju olulist saksa hilisbaroki muusika, eriti Bachi ja Händeli stiili kujunemisse.
Kauem veel kui inglastest mõjutatud pavaan – siin on see esindatud anonüümse Fantaasiaga seitsmele vioolale ning Lübecki viiuldaja Baltzari teosega kolmele viiulile ja basso continuo’le – elas külmas Põhjas koraal: kui Lütkeman kandis selle 1593. aastal vaid kobamisi vaimulikust muusikast ilmalikku üle, siis Meder tõstis selle aastal 1700 julgelt etnilise vähemuse piltliku karakteripildina programmilisse muusikasse. Johann Fischer – Lully metsik õpilane – kasutas seda seevastu tõsise «paatosevormelina».
Süit elas kodanliku ja tudengi-isetegevuse ehedaima zanrina mitte küll veel standardiseeritud vormis, ent kompositsioonilise ülevuse nimel oli ta oma «tantsitavusest» juba loobunud. Capriccio heterogeensete, kontrastsete väikelõikude mängulise jada arendas meisterlikult välja Johann Vierdanck, Mantova viiulivirtuoosi Carlo Farina õpilane. «Tõeline» sonaat jäi selle kõrval pigem varju: inventarinimistud näitavad, et selles osas hinnati teoseid Kesk-Saksamaalt, Dresdenist ja eriti Viinist, ise pandi aga harva «käsi külge».
Vähesed säilinud põhjapoolt pärit sonaadid moodustavad siiski kireva pildi: näiteks stilistiliselt väga erinevad teosed Vincenco Albricilt, kes oli 1652–1654 kuninganna Kristiina kapellmeister ning sidus end temaga põgusalt ka tolle hilisemas pagenduses, või Andreas Kirchoffilt, kes ei varja Schmelzeri mõjutusi. Dietrich Beckeri sonaat neljale viiulile pakub seevastu kõlarikast raekoja-eeshalli-muusikat, milles on tehnilist sära ja kõlapeenust.