Musica Antiqua KÃlln
Reinhard Goebel ja Musica Antiqua Köln
20. sajandi suhe vanamuusikaga on loovalt muutlik. Ainus kindel teadmine peitub tõdemuses, et keegi ei saa kindlalt väita, kuidas peaks kaks-kolm sajandit tagasi kirjutatud muusikat esitama tänapäeval. Esmajärgulise tähtsusega saavad olla vaid ajastu instrumendid, mis muusika meieni on toonud. Kahel viimasel aastakümnel on Reinhard Goebel ja tema ansambel Musica Antiqua Köln olnud võtmefiguurid ajalooliste muusikainstrumentide tähtsuse suurenemise ja nende aktsepteerimise arenguteel.
Goebel on sündinud Siegenis 1952. aastal, õppinud kaasaegset ja barokkviiulit Kölnis Franzjosef Maieri ja hiljem Marie Leonhardti, Eduard Melkuse ja Saschko Gawriloffi juhendamisel. Goebel oli 21-aastane viiuldaja, kui asutas oma sõpradest-kaastudengitest ansambli Musica Antiqua Köln. Lühikese ajaga omandas ansambel laialdase repertuaari 17. ja 18. sajandi muusikast, esitades teoseid uudseis interpreteeringuis, mida publik lummatult vastu võttis. Aastaid on Goebel oma isiksusega köitnud väljapaistvaid instrumentaliste ning nad on järginud tema kõrgeid nõudmisi pühendumusele ja virtuoossusele.
Ansambli mõju suurenedes suurenes ka koosseis, repertuaar laienes väljapoole kammermuusika piire, esitusele tulid järjest suuremad projektid, mis on tuntud virtuoossuse, fantaasiarikaste interpreteeringute ja rikkaliku ajaloolise kujutlusvõime poolest.
Üle kahe aastakümne on Musica Antiqua Köln ja Reinhard Goebel olnud lahutamatult seotud kõigi tähtsamate vanamuusika keskuste ja festivalidega.
Autentsusliikumise tõrvikukandjatena on nad täitnud oma muusikalise tee tavatu repertuaari ja väljapaistvate lindistustega. Enne kui Goebel uue teose repertuaari võtab, ta mitte ainult ei tutvu partituuriga, vaid tegeleb laiemalt teose konteksti, ajastu ja tavadega, kandes intuitiivsed tõlgendused ning tõekspidamised teosesse tööprotsessis. Goebel on jõudnud arusaamisele, et paljud oma ajastu suurmeeste, eriti Johann Sebastian Bachi mõjusfääri kuuluvad heliloojad ootavad senini, et neid avastataks. Nii on Goebel juhatanud kuulajad selliste silmapaistvate muusikaloojate juurde nagu Johann Adam Reincken, Johann Rosenmüller, Johannes Schenck, Johann Paul von Westhoff, Matthias Weckmann, Nicolaus Adam Strungk, Carlo Farina, Salomone Rossi, Jean-Féri Rebel, Michel Blavet, Michel Corrette ja teised.
Musica Antiqua Köln’i rahvusvaheline läbimurre toimus sensatsioonilisel debüütkontserdil Londonis Queen Elisabeth Hall’is 1979. aastal. Samal aastal toimus ka esimene tormiliste kiiduavaldustega vastu võetud esinemine Hollandi festivalil, millele järgnesid turneed enamikus Euroopa riikides, USA-s, Kanadas, Iisraelis, Jaapanis, Koreas, Indoneesias, Austraalias, Indias ja Lõuna-Ameerikas.
Alates 1978. aastast on Musica Antiqua Köln ja Reinhard Goebel olnud plaadikompanii Archiv Production exclusive artists. Novaatorlik roll tundmatu repertuaari avastamisel ja tutvustamisel on leidnud rahvusvahelist tunnustust, mis ilmneb arvukates auhindades: Deutsche Phonoakademie «Artist of the Year 1981», Deutscher Schallplattenpreis 1981 ja 1982, Grand Prix International du Disque 1984 ja 1987, Grammophone Award 1984 ja 1993, CD Compact Award 1990, 1994 ja 1995, Jahrespreis der Deutschen Schallplattenkritik 1993, Prix Caecilia 1993, Schallplattenpreis Echo-Klassik 1994.
Goebel tõdeb, et talle on tähtsad teadmised ja arusaamad, mida muusika kannab ning mis peaksid jõudma iga kuulajani. Tema eesmärgiks pole originaalsus originaalitsemise pärast, vaid vanamuusika esitused, mis on tõeliselt uudsed, ajastutruud, nüansirikkad avastused kõrgbaroki muusikapärandist.
Florian Deuter - viiul (J. Rogeri, Brescia 1713)
Reinhard Goebel - viiul (Jacobus Stainer, Absam 1665) ja vioola (Staineri järgi, T. Muthesius 1994)
Isabel Schau - vioola (Staineri järgi, Klier 1992)
Wolfgang von Kessinger - vioola anonym (Flandern 1650)
Volker Mölier - vioola (Leopold Widhalm, Nürnberg 1742)
Anke Böttger - viola da gamba (R. Chéroni järgi, Michel Groppe, 1992)
Markus Möllenbeck - cello (Simon Gilbert, Metz 1756)
Christian Rieger - klavessiin (Prantsuse/Saksa, anonüümse meistri koopia, Joop Klinkhamer 1993)