PĂihja-India klassikaline muusika
PĂ”hja-india klassikaline muusika on ĂŒks rafineeritumaid kunste muusikamaailmas. Kuigi improvisatsioonil on selles muusikas oluline osa, raamistavad seda kindla struktuurina meloodiamudelid ehk raga’d ja rĂŒtmimudelid ehk tala’d. Neid raame arvestades peab muusik looma muusika esinemise hetkel.Traditsiooniliselt ei esita muusikud kindlaksmÀÀratud kava, vaid pigem mĂ€ngivad erinevaid ragasid, mis on inspireeritud hetkest. Ragade valik ei ole suvaline: sajanditepikkuste traditsioonide jĂ€rgi peetakse teatud ragasid sobivaks vastavale pĂ€evaosale, meeleseisundile ja/vĂ”i eetilistele tĂ”ekspidamistele. Selles mĂ”ttes vĂ”ib ragasid mingil mÀÀral kĂ”rvutada vanakreeka filosoofiliste tĂ”ekspidamistega laadidest.
Ragasid ei tohi segi ajada lÀÀneliku arusaamaga heliridadest. Ehkki igal ragal on oma iseloomulik helirida ja struktuur, hÔlmab see siiski palju enamat. Raga nootide tutvustamise jÀrjekord ja samuti viis, millega kogu raga vÀlja arendatakse, on ÀÀrmiselt oluline, nagu ka kaunistused, alteratsioonid ning meloodiline struktuur.
Kuigi notatsioon on olemas, on traditsioon valdavalt suuline ja iga meister annab seda edasi oma Ă”pilastele. Publik hindab esinemistel suurel mÀÀral neidsamu kriteeriume, mida peetakse tĂ€htsaks dzĂ€s-siimprovisatsioonide puhul: esinejatelt oodatakse hea improvisatsioonioskuse kĂ”rval ka vĂ€ga head traditsioonide tundmist. MĂ”lemas traditsioonis imetletakse muusiku oskusi nĂ€idata harjumuspĂ€rast uues valguses: suurimat tunnustust leiab vĂ”ime austada vastava raga terviklikkust sĂŒgavalt isikupĂ€rase lĂ€henemise kaudu.
Raga traditsiooniline ĂŒlesehitus koosneb neljast osast:
ALAP. See on lĂŒhike sissejuhatus, kus muusik sĂŒveneb ragasse noothaaval, komponeerides alguses ĂŒsna lihtsaid fraase kahe vĂ”i kolme noodi ulatuses toonika ĂŒmber. Arendused muutuvad keerukamaks, kui ta jĂ”uab teemaarendusteni oktaavi piires – seejĂ€rel mĂ€ngitakse alap’i instrumendi kogu ulatuses ad libitum sarnaselt LÀÀne kadentsiga, kus impulss vĂ”etakse vastavalt fraasi olulistest kohtadest. Palju kasutatakse mikrotoonilisi kĂ”lavarjundeid, kaunistusi ning glissandot. Neid vĂ€ljendusvahendeid kasutades avab artist oma arusaama ja tunnetuse ragast, mida ta mĂ€ngib. TĂ”eliselt loov muusik pĂŒĂŒab oma improvisatsiooni kaudu leida ragast alati mĂ”nda seni avastamata tahku.
JOD/JOR. Kui muusik tunneb, et ta on alap’i kaudu ragat piisavalt tutvustanud, toob ta muusikasse rĂŒtmilise pulsi, alustades uuesti lĂŒhikeste fraaside mĂ€ngimisega, mida saadavad rĂŒtmilised löögid burdoonkeeltele. Muusikasse tuleb uus dimensioon. Improvisatsioon muutub jĂ€rjest ulatuslikumaks, jĂ”udes lĂ”puks vĂ€ga kiirete stacato-kĂ€ikudeni («tans»), mis on tĂ€is peeni rĂŒtminĂŒansse ja nĂ”uavad mĂ€rkimisvÀÀrset tehnilist meisterlikkust. Tempo tĂ”ustes jĂ”uab artist muusika jĂ€rgmisesse faasi.
JHALA. Siin mĂ€ngib muusik burdoonkeeltel kiireid trioole ja kvartoole, mille vasturĂŒtmile ta mĂ€ngib fraase enamasti sĂŒnkopeeritult meloodiakeeltel. JĂ€rkjĂ€rgult jĂ”uab ta kulminatsioonini, millega lĂ”peb esinemise esimene osa.
GAT. See osa on piltlikult rondovormis, mille pĂ”hiteemaks on eelnevalt komponeeritud motiiv (tavaliselt traditsiooniline), mida mĂ€ngitakse kindlale korduvale rĂŒtmistruktuurile («Tal»). TablamĂ€ngija, kelle peamine funktsioon on markeerida antud tala’t, saadab meloodiainstrumenti esinemise lĂ”puni. Nagu lÀÀne muusi-katraditsiooni rondovormis pöördutakse iga variatsiooni jĂ€rel tagasi teema juurde, nii pöördub ka india muusik pĂ€rast mĂ”nda improvi-satsioonitsĂŒklit tagasi kas teema vĂ”i jĂ€rgmise tsĂŒkli esimese löögi juurde. Teema ehk gat teenib ĂŒhtlasi ajalise tsĂŒkli hoidmise eesmĂ€rki, nii vĂ”ib viisipill mĂ€ngida mitu korda gat’i, samas kui tablamĂ€ngija improviseerib.
Tavaliselt koosneb see raga osa kahest gat’ist, ĂŒks aeglane ja teine kiire. LĂ”pule lĂ€henedes lĂ€heb meloodiainstrument taas jhala’sse, viies esinemise kulminatsioonini.